Vana DNA annab rahvusmüüdile teaduspõhise aluse

Nii Eestist kui ka Ida-Euroopa lauskmaalt laiemalt leitud luudest eraldatud DNA aitab anda ühtaegu eestlaste rahvusmüütidele teadusliku aluse kui ka mõista paremini siinsete elanike haigestumisriske, kirjutab Novaator.

Tartu Ülikooli evolutsioonilise geneetika professor Mait Metspalu rõhutas, et praegu siin elavate inimeste põlvnemiseks ei piisa vaid siin elanud ja surnud inimeste pärilikkusaine uurimisest. „Selleks, et mõista, kuidas Eestimaal on rahvastikuprotsessid olnud, ei piisa ainult tänase Eesti ala inimeste uurimisest, vaid seda tuleb teha palju suuremas kontekstis,“ sõnas professor saates „Tähelepanu! Tegemist on teadusega“.

Aasta eest lõppenud projekti raames lõi Metspalu oma kolleegidega ulatusliku, tervet Ida-Euroopa lauskmaad katva vana-DNA proovide kogu. Lisaks luudest eraldatud DNA järjestamisele leidub seal üksikajalik kirjeldus sealtsamast päevavalgele arheoloogilistest leidudest. Radiosüsiniku meetodi kasutamine võimaldas ühtlasi määrata ka nende täpse vanuse. Kõiki neid koos vaadates saabki parema pildi sellest, kuidas vormis DNA, kultuuri ja keele segunemine siinsel alal elanud ja siia sattunud inimestest eestlaste esivanemad.

Praeguseks sisaldab kogu pea tuhandet proovi. „See uuring põhineb vana-DNA-l, mis kujutavad endast DNA andmeid ehk pärilikkusaine digitaalset kuju. Uurime arheoloogilist materjali, aga eraldame sealt biomolekulid – DNA – ja siis uurime neid geneetikameetoditega,“ selgitas Tartu Ülikooli vana DNA teadur Lehti Saag.

Vanimad Eestist leitud inimtegevuse märgid pärinevad Pulli asulapaigast 9000 e.m.a, kuid inimsäilmeid sealt leitud ei ole. Kõige vanemad geeniandmeid kandvad säilmed pärinevad Narva etapist 5000 e.m.a.

„Rahvaste geneetiline ajalugu on mitmekihiline kook. Igal ajastul, kus on kultuurid liikunud, on tulnud uusi inimesi ja geenivariante siia juurde. Tänased soome-ugri keeli kõnelevad rahvad on geneetiliselt kõige sarnasemad oma praegustele geograafilistele naabritele, mitte niivõrd oma geograafiliselt kaugetele keelesugulastele,“ tutvustas Metspalu projekti tulemusi. Samas on enamikel keelesugulastel väike geneetiline ühisosa, mis, tõsi, ei ole neile ainuomane.

Ühtlasi näitasid tulemused, et Ida-Euroopa lauskmaa põhjaosas, sh Eestis erineb Euroopa kolme peamise asustuslaine liikumine muust Euroopast mitmes osas. Hakatuseks jõudsid Euroopa varaste põlluharijate geenid jõudsid siia alles koos stepirahvaste rändega varasel pronksiajal. Samuti võttis siinse geenitiigi kujundamises osa ka neljas, varasel rauaajal toimunud pigem väiksearvulisem migratsioon idast. See tõi Läänemere rannikule ka läänemeresoome algkeele.

Kokkuleppeliselt saabusid praeguste eestlaste otsesed esivanemad siia koos kammkeraamikutega. „Me identifitseerime end suhteliselt tugevalt läbi keele. Selles mõttes on juba mitmeid tuhandeid aastaid tagasi uurali keeli kõnelenud kütid-korilased olla n-ö otseselt praeguste eestlaste esivanemad,“ sõnas Lehti Saag.

Teadur märkis siinkohal, et geneetikute vaatenurgast on eestlaste esivanemad lisaks kammkeraamikutele ka kõik teised siin elanud erinevad inimkihid, kes on jätnud jälje eestlaste genoomidesse. „Meie uurimuse läbi nihkus just uurali keeltega seotud hetk oluliselt hilisemaks, umbes aastase 500 e.m.a,“ lisas Saag.

Kõik need ajaloolised kihid meie genoomis on seostatavad ka vastuvõtlikkusega erinevatele haigustele. Erinevad Euroopa asustuslained on toonud endaga kaasa ka erinevaid tunnuseid, mis tihti on olnud migratsioonide lähtealadel erineva loodusliku valiku all.

„Antud tulemused aitavad luua teaduslikult põhjendatud rahva eneseteadvust, on sellena olulisel kohal eestlaste kultuuriloos ja täidavad Ida-Euroopa lauskmaad puudutava tühimiku Euroopa rahvastiku kujunemise uurimisel kasutades vana DNA-d,“ kinnitas Mait Metspalu.